Paavst Leo XIV lõpetas oma paavsti ametiaja esimese reisi Türki ja Liibanoni 2. detsembril 2025.
Paljud ootasid tugevaid sõnumeid, manitsusi ja seisukohti katoliku kirikupealt, kuid paavst jätkab temale kohast tasakaalukust ja vaimse liidri rolli maailma suurima kristliku kiriku juhina.
Paavst Leo ei ole nii emotsionaalne ja karismaatiline kui seda oli tema eelkäia Franciscus, pigem vaimne liider, kuid tema pooleaastase ametiaja jooksul Leost saamas rahu eestkõneleja.
Apostelliku reisi ajal korduvalt kõlasid üleskutsed rahule nii Türgi kui Liibanoni poliitilise eliidi ja tsiviilautoriteetidega kui ka kohalike kristlastega kohtudes.
Paavst Leo: Türgil on oluline roll rahu tagamisel Lähis-Idas ja Ukrainas
Türgi reisi eesmärk oli Nikaia kirikukogu 1700 tähistamine. Nikaia kirikukogu toimumise paigas Türgis, tänapäeva İznikis, liitus paavst Leo XIV umbes 27 teise kristliku kiriku juhiga, sh oikumeenilise patriarhi Bartholomew I.
Ta ütles oma kõnes, et Nikaia kirikukogu leppis kokku kristoloogilises usutunnistuses, mida me nüüd nimetame Nikaia usutunnistuseks ja mida tunnistavad kõik kristlikud kirikud ja kogukonnad. „Usu sümbol, nagu seda tuntakse, on kristlaste teekonnal täieliku osaduse poole põhjapaneva tähtsusega“.
Katoliku kirikupea toetas religioonide rolli tõe teenimisel ja inimeste julgustamisel otsima dialoogi ja austust. Ta märkis fakti, et peame kindlalt tagasi lükkama religiooni kasutamise sõja, vägivalla või mis tahes fundamentalismi või fanatismi vormi õigustamiseks ning selle asemel tuleks järgida vennaliku kohtumise, dialoogi ja koostöö teid.
Lõpuks paavst Leo XIV, et Jumal Isa aitaks Nikaia kirikukogu 1700. aastapäeva tähistamisel kanda leppimise, ühtsuse ja rahu rikkalikke vilju kõikide rahvaste vahel.
Missal Istanbulis Volkswagen arenal pühapäeval, tähistamaks advendiaja algust koos Türgi katoliiklastega, paavst rõhutas sildade ehitamist inimeste vahel - kogukonna sees, oikumeenilistes suhetes teiste kristlike konfessioonide liikmetega ja kohtumistes teistesse religioonidesse kuuluvate vendade ja õdedega. Seetõttu kutsus paavst kõiki üles koos käima ja hindama asju, mis meid ühendavad. „Me peame lammutama eelarvamuste ja umbusalduse müürid, edendades vastastikust tundmist ja austust, ütles ta, et saaksime olla lootuse sõnumitoojad ja kutse rahutegijateks,“ ütles paavst.
Leo XIV rõhutas ka oma tänu võimaluse eest kohtuda Türgi president Erdoğaniga. „See viis ja võimalus temaga rahust rääkida oli minu Türgi visiidi oluline ja väärtuslik osa,“ lisas paavst. „Juba mõned kuud tagasi, kui Ukraina ja Venemaa vahel tekkis võimalus dialoogiks, aitas president palju kaasa kahe poole kokkukutsumisele. Kahjuks pole me ikka veel lahendust näinud. Loodame et president Erdoğan oma suhetes Ukraina, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide presidentidega aitab selles mõttes edendada dialoogi ja relvarahu ning näha, kuidas lahendada see konflikt, see sõda Ukrainas,“ märkis Leo XIV teel Liibanoni.
Usk peab olema teenimine ja vastutus
Paavsti Liibanoni visiit aga märkis hoopis teist lähenemist. Paavst oli saabunud konfliktidest ja sõdadest räsitud riiki, mida küll jõudsalt üles ehitatakse, kuid mida varjutab hirmuloor.
Paavst otsustas Türgist lennata Liibanoni, et näidata oma solidaarsust kannatava rahvaga ja julgustada ühtselt inimesi rahu nimel töötama. Ja usul ning teenimise ühtsusel on siin suur roll.
Paavst kohtus Beirutis rusude vahel 4. augusti 2020 linna rünnaku kannatanutega ja ellujääjatega, kes kandsid hukkunud lähedaste fotosid. Plahvatuses hukkus üle 200 inimese, 7000 sai vigastada ja 300 000 jäi koduta – tragöödia, mis süvendas elanikkonda juba niigi koormavat poliitilist ja majanduskriisi. Tänaseni, peaaegu kuus aastat hiljem, pole plahvatuse eest vastutajaid ikka veel vastutusele võetud.
Igal aastal reisivad tuhanded palverändurid, nii kristlased kui ka moslemid, Liibanoni Annayasse, et palvetada püha Charbel Makhloufi haua juures – pühak, kellele on omistatud üle 30 000 imeteo. On teada, et meie armastatud katoliku vaimulik Vello Salo (1925-2019) on seal haua juures käinud oma elu ajal ja isegi Pirita kloostris on väike püha Charbeli reliikvia. Charbeli haua külastusega paavst Leo XIV väljendas oma veendumust, et pühakud on võimelised meid aitama rahu saavutamise teekonnal. „Õed ja vennad, täna usaldame Püha Charbeli eestpalvele kogu Kiriku, Liibanoni ja kogu maailma vajadused. Ma palun rahu maailmale, kuid me teame hästi – ja pühakud tuletavad meile meelde –, et ilma südamete pöördumiseta pole rahu. Aidaku Püha Charbel meil seega pöörduda Jumala poole ja paluda meile kõigile pöördumise andi.“
Liibanonis pühitses paavst Leo XIV missat 120 000 Liibanoni usklike eest. See rahvahulk oli üllatuseks väga paljudele! Missa alguses tuletas Antiookia Kreeka Melkiti patriarh Youssef Absi meelde, et valdav enamus Liibanoni katoliiklastest kuulub idakirikutesse ning ta tänas paavsti tema hoolitsuse eest idariituse katoliiklaste eest ning rõõmu ja rahu sõnumi toomise eest Liibanoni. Seega missal osalesid nii lääneriituse kui ka idakatoliiklased. Kohale oli tulnud ka teiste uskude esindajaid.
Vaatamata rasketele olukordadele Liibanoni lähiajaloos ja täna, millega paljud inimesed oma igapäevaelus silmitsi seisavad, palus paavst kõigil pühenduda sellele maale missa ajal: „Issanda sõna kutsub meid aga leidma öö südames väikeseid säravaid tulesid, et avada end tänulikkusele ja innustada meid ühisele pühendumusele selle maa nimel“. Katoliku kirikupea julgustas liibanonlasi olema rahumeistrid, rahukuulutajad, rahu tunnistajad.
Paavst Leo märkis veel oma rahusõnumi läkitusega Liibanonis, et täna Lähis-Ida piirkond vajab uusi lähenemisviise, et muuta kättemaksu ja vägivalla mõtteviisi, samuti ületada lõhesid ning ehitada üles leppimist ja rahu. „Vastastikuse vaenu ja hävingu teed sõja õudustes on käidud liiga kaua, mille kahetsusväärsed tagajärjed on kõigi silme all,“ ütles ta. „Me peame kurssi muutma; me peame oma südameid rahuks harima.“ Seejärel palvetas paavst Leo XIV Lähis-Ida ja kõigi sõja tõttu kannatavate rahvaste eest missa lõpus. Paavst Leo ise märkis, et see Liibanoni reisi laienes rahusõnumi levitamiseks kogu Lähis-Ida regioonile.
Püha Tooli diplomaatia rahukõnelustel
Paavstide välisreiside üks olulisemaid hetki on pressikonverents ajakirjanikele lennukis. Lennuki pardal teel Rooma rääkis ta Püha Tooli rollist rahuläbirääkimistel, mis tegutseb nn. kulisside taga, et kõik osapooled saaksid relvad maha panna. „See on midagi, mida me oleme juba teinud ja teeme ka edaspidi, et veenda osapooli relvi maha panema, vägivallast loobuma ja dialoogilaua taha tulema ehk lühidalt - otsima vastuseid ja lahendusi, mis ei ole vägivaldsed, kuid võivad olla tõhusamad,“ ütles paavst Leo XIV.
Vastuseks Itaalia päevalehe Corriera Della Sera ajakirjanikule hübriidsõja kohta, vastas paavst, et see on sõda, millel on palju aspekte: relvade arvu suurenemisega, kogu relvastuse tootmise käimas olekuga, küberrünnakutega, energiaga jne.
Paavst märkis ka USA ja Venemaa rahulepingu teemat. „On selge, et ühelt poolt arvab Ameerika Ühendriikide president, et ta saab edendada rahuplaani, mida ta tahaks ellu viia ja mis vähemalt esialgu on ilma Euroopata, kuid Euroopa kohalolek on oluline. Täpsemalt arvan, et Itaalia roll võiks olla väga oluline. Kultuuriliselt ja ajalooliselt on Itaalial võime tegutseda vahendajana konfliktis, mis eksisteerib erinevate osapoolte – Ukraina, Venemaa, Ameerika Ühendriikide… – vahel. Selles mõttes võiksin soovitada, et Püha Tool võiks sellist vahendust julgustada ning et tuleks otsida – ja et me peaksime koos otsima – lahendust, mis pakuks tõeliselt rahu, õiglast rahu, antud juhul Ukrainas,“ nentis paavst Leo XIV pressikonverentsi lõpetuseks.